Ronald Winston

Iseloom: Võõrastesse suhtub Ron äärmise ebakindluse ning napisõnalisusega ja tema usaldust on küllaltki raske võita. Nende inimeste kaitseks, kellest poiss hoolib, on ta aga valmis välja astuma, kuigi iial ei või teada, millega see lõpeb, sest Devonil on paha komme asju täiesti tahtmatult untsu keerata, ja lõppkokkuvõtteks pole sugugi kindel, kas sellest nüüd rohkem kasu või kahju sündis. Poisi iseloom ja tujud kõiguvad pidevalt, olles seega üsna ettearvamatud. Teatud olukordades võib Ron reageerida oma vanuse kohta pisut lapsikult või koomiliselt, mistõttu ta paljude silmis sageli 'naljanumbri' staatuse pälvib ning mistõttu teda tihti tõsiselt ei võeta. Dev ei ole inimene, kes oma keelt hammaste taga kipuks hoidma, ning enamasti laseb ta oma tunnetel enda üle võimust võtta, nagu on ta ka julge oma seisukohti välja ütlema. Siiski võib juhtuda, et Ron laseb oma emotsioonidel endasse koguneda ning lukustab need siis sinna, kuid varem või hiljem ei suuda poiss end tagasi hoida ja siis paiskuvad need temast nii või naa välja, mis võib sageli isegi hullemaks osutuda.
Välimus: Oma lühikese kasvu ja pähkelpruunid silmad on Ronald emalt pärinud, kuid kõige muu suhtes on ta justkui isa suust kukkunud - tõmmu nahk, mis ilusti tema silmad välja toob, põselohukesed, tugev kehaehitus, eriti jalalihased. Devoni kehal leidub ka nii mõnigi arm, mille tekkelugu ta meenutada ei suuda.

Perekond: Ema Charlotte Winston, isa Arthur Winston
Varasem elu: Ronaldi elu oli kuni kuuenda eluaastani perfektne. Nad elasid vaikses Londoni äärelinnas, kus poisil oli palju sõpru ning kui puumõõgad ja vibude nikerdamine ära tüütasid, võis igavust peletada ka hobustega ratsutades või aedikus ringi hüplevaid küülikuid toites. Siis tõusid aga kõikjal järsku mühinal hinnad, Dev'i vanemate, kes lähedalasuvas väikeses piimatehases töötasid, tööandja polnud aga võimeline nende palka tõstma ning seega tuli neil asuda uut ja tasuvamat töökohta otsima.

Seal avastasid nad end aga inglise maffia kurja plaani keskelt, ning kui nad juba sellesse kaasatud olid, siis tagasiteed sealt enam polnud. Sellegipoolest õnnestus Arthuril plaan nurjata, eemaldades pommidelt, mis muidu oleksid pidanud hävitama sadade, isegi tuhandete süütute inimeste elu, sütikud eemaldada ning neil Charlotte'iga läks korda põgeneda. Mõistagi ei jätnud maffialiikmed seda sinnapika ning asusid Ronaldi vanemaid jahtima, mistõttu nood oma poja lastekodusse andsid. Ronaldil on selgelt meeles, kuidas ema talle pisarsilmi korrutas, et nii on talle kõige parem ja isa üritas jällegi oma naist lohutada, kui nad temaga lastekodu ees hüvasti jätsid.

Lastekodus langes Ron kiiresti kiusamise ohvriks. Kuigi ta aga oma kiusajaid jõuga üle kavaldada ei suutnud, maksis ta neile kätte oma nutikusega. Poiss ronis tihti oma akna all kasvavat puud mööda alla ning ostis lähedalasuvast poest kerjatud raha eest tuubi superattacki, mida ta siis riiukukkede kingade sisse pigistas.

Siis aga võttis maa üle võimust häving ning Ronald, kes parajasti taas teel poodi oli, põgenes hirmunult inimesi ründavate ning linna laastavate loomade eest ühte ehitamisel poolelijäetud majja, kus siiski kõik neli seina kindlalt püsti seisid, ning kükitas selle ühes hämaramas nurgas hirmunult nii kaua, et kaotas ajataju, kuid pimeduse laskudes võttis uni nooruki üle võimust ning ta vajus sügavasse unne.

Kui ta taas silmad avas, ärkas ta ühes trobikonna teiste inimestega pargipingil, kus ta ei oma nime, minevikku ega sealviibimise põhjust meenutada ei suutnud.