Chester ja jüngrid Londonit avastamas

"Ei," raputas Chester pead, kui üks võõras noormees tema kõrvale jooksis ja küsis, kas ta teab, mis toimub. "Mulle jäi mulje, et keegi ei tea," lisas ta, libistades pilguga üle tüdrukute kes samuti nendega kaasa olid otsustanud tulla. Ta teadis, et üks neist oli küsinud, kas ta tohib nende kaasa tulla, kuid ta ei olnud kindel, kes neist.
"Kõik võivad tulla, kes tahavad. Vaba maa, vabad inimesed," lausus Chess rõõmsalt ja tundis end nagu boss või juht, kui ta rõõmsalt kogu seltskonna pargist välja tänavatele juhatas, et siis hetkeks peatuda ning suvalises suunas teed jätkata.

OT: Ramona, Cael, Zac ja kõik kes veel tahtsid Chesteriga toiduotsingutel ühineda

Kui tumedapäine poiss ütles, et kõik võivad temaga kaasa minna, tundis Nadia end rahulikumalt. Ta oli ju küsimata selle seltskonnaga ühinenud. Loodetavasti on kõik nad toredad ja nad leiavad peale söögi ka ööbimiskohti ja mõningaid vastuseid. Võibolla isegi teisi inimesi.

Zac tõmbas kätega läbi juuste. Mõtted, mis talle pähe tulid, olid kõike muud kui sellised, mida ta tahaks kuulda. Noormees vaatas hoolega ringi, kui nad kuhugi poole liikusid. Kellelgi neist polnud aimu, kuhu nad välja jõuavad või mis üldse saab. Olukord oleks palju talutavam, kui nad vähemalt teaks, kuidas nad sellissesse olukorda sattusid. Massiline mälukaotus? Miks ühtegi täiskasvanut ei ole? Miks ta mitte midagi oma elust ei mäleta? Ta teab täpselt, et see, millel ta hetkel kõnnib, on asfalt, tee ääres on puud ja kivid, üleval on taevas ja ta ärkas pargipingil. Zac võis vanduda, et teistel on sarnased, kui mitte samad mõtted ja küsimused peas keerlemas. Või siis mõtlevad nad sellele, kust süüa saada. Ehk olekski mõistlik sellele keskenduda? Mis üldse oleks hetkel mõistlik?

Cael keerutas sõrmede vahel üht sinist juuksesalku ja piidles noori, kes samuti toiduotsinguga liitunud olid. Talle oleks meeldinud, kui grupp väiksem oleks olnud, kuna ta ei olnud veel päris kindel, kas neid usaldada võib. Siiani ei tundunud nad küll eriti kedagi ohustavat ning sama teadmatuses kui ta ise. Ta ei teadnud, kust tuli see umbusaldus võõraste vastu, kuid ta usaldas oma sisetunnet. Siiski ei tahtnud ta terve tee vaikuses kõndida. Kõik paistsid järgnevat mustade juustega poisile, kes tundus olevat loomulik juht. Caelil ei olnud selle vastu midagi, kuigi ta oli üpris kindel, et poisil polnud õrna aimugi, kuhu ta läheb. Tüdruk ohkas. "Tundub, et me peame nüüd mõnda aega koos olema. Niisiis, ilmselt oleks alustuseks tore teada, kes te olete?" lausus ta mitte eriti vaimustunult.

Nadia lähedal kõndis siniste juustega tüdruk, kes küsis kõigi nimesid. Ta tundus kuidagi umbusklik ja kahtlustav, aga samas polnud tal ka põhjust võhivõõraid usaldada. Ta mõistis seda.
Ta kõndis tüdrukule lähemale ja naeratas.
"Mina olen Nadia." Lausus ta sõbralikult.
Ta lootis, et tüdruku umbusaldus kaob ajapikku, sest see teeb üheskoos liikumise suhteliselt vaevaliseks.

Jah algne 2 liikmeline seltskond oli kuidagi järsku 5 liikmeliseks kasvanud. Ramonale see ka just kõige rohkem meelt mööda polnud, sest oli ta ju noormehega liitunud just selleks, et ta seal suures inimgrupis olema ei peaks, aga samas lihtsalt ilma seletuseta tagasi minek oleks lihtsalt meeletult ebaviisakas olnud. No ikka väga, väga ebaviisakas. Mona lükkas tagi varukad mööda käsi ülesse poole ning vaatas pahuralt ringi. Lihtsalt mingi osa nende väiksest gängbängist ei paistnud just olevat Ramona tüüpi inimesed või vähemalt seda ütles ta sisetunne, aga ega palju ta seda neetud sisetunnet ka usaldada sai, kui ta ei mäletanud isegi tänasest hommikust kaugemale.
"Ma olen Ramona," lausus tüdruk tugeva aktsendiga. See ei olnud jubtema emakeel või vähemalt selline oli neidise arvamus olukorrast. Mona ohkas ning lükkas oma tumeda tukka silme eest ära.

Ka Chesteri pähe ilmusid mõningad segased küsimused, kuid noormees ei lasknud nendel end piinata. Ta oli arvamusel, et kunal parasjagu on tarvis süüa, peaks ta ka sellele keskenduma, mitte kõige pärast muretsema. Küll asjad korda saavad. Või kui ei saa on alati aega nende pärast muretsema hakata.
"Mina olen Chester Murphy.. Chester Sebastian Murphy," tutvustas Chess end korraks teistpidi pöörates, et kaaslaste poole vaadata. Tal ei olnud õrna aimugi, kust see nimi välja oli karanud, kuid ta teadis täpselt, et tegu on tema nimega. Nagu ta teadis väga hästi, et Ramona-nimeline plika on ilmselt sakslane ning seda on ka tema. Siiski oli poisi inglise keel märksa parem.
Nad liikusid piki üpris kitsast tänavat, kus oli palju üksteisele lähedale ehitatud elumaju. Siin-seal märkas Sebby ka üksikuid rattaid ning natuke liiga palju luid, mis ilmselt kuulusid inimestele. Poisil tõmbus nüüd kõhus pisut krampi. Nad pidid ikkagi veidi ettevaatlikud olema. Õnneks oli neid palju, eks? Keegi ikka märkab, kui miski kuskilt ligi hiilima hakkab. Või siis lihtsalt süüakse üks ära ja teised jõuavad minema joosta.

Et siis Nadia, Ramona, kolmas tšikk ja Chester on tema matkakaaslased. Mitte, et need nimed olulised oleksid. Kolmas tšikk küsis, kes nad on. Zac oleks naerda tahtnud. Või siis südantlõhestavalt nutta. Aga kumbki ei tundunud praegu mõistlikuna ja seega jäi ta lihtsalt ükskõikseks. Või siis pigem oli mõtlik edasi. Tõepoolest, kes nad on? Inimesed? Kari inimesi, kes ärkasid kõik koos ühes pargis olles üle elanud kes-teab-mille? Üle elanud. Mäletaks siis, milline oli elu enne tänast ärkamist. Ehk poleks tahtnudki toimunut üle elada. Või algas elu alles nüüd ja nemad peavad sellele lihtsalt koha rajama? Mis missioon neil on? See kõik ei saa ju asjatult olla. "Chester, kuule," tõmbas Zac kuti tähelepanu endale, et talle üks ettepanek teha, "lähme vaatame majadesse?" Loomulikult ei oleks tal selle vastu mitte midagi, kui tüdrukud ka tulevad. Lihtsalt, ta eelistaks, kui vähemalt Chess tuleks.

Ega neist vist keegi väga hästi ei teadnud, mis juhtunud oli. Ja nagu Mona varem välja oli uurinud ei leidunud tema tagi taskutes peale heal juhul pooliku paki suitsude ka midagi targemat. Või noh suitsud võivad targad olla, aga nad ei aita tal endast midagi pareat teada saada, kui et ta suitsetas ja noh kui aus olla ei aidanud teda see teadmine kohe üldse. Aga võibolla, puhtalt võibolla oligi parem, kui nad ei mäleta, sest alati on lihtsam uuesti alustad ilma minemiku varjudeta?
Ramona toksis enda ees maas lebavat kivikest saapa ninaga. Lagunevatse majades turnimine ei tekitanud temas just erilist elevust ning ainult tüdrukute seltkonda ei julenud Mona ka päris üksi jääda. Võibolla peaksid nad veel pooleks jagunema. Sest noh nende grupp, kiskus natukene suureks kätte ära, aga noh, kes on Mona, et midagi kobiseda.

Sebastian oli ilmselt ainuke, kes veel oma taskute vastu vähimatki huvi polnud tundnud. "Jah, miks ka mitte, võib-olla kellegil on miskit külmkapis?" nõustus Chester pikema jututa rõõmsalt ja lõigi koheselt ühe majaukse lahti. Tal oli päris ükskõik, kes ja kas temaga kaasa tulevad. Noormees kiikas üpriski tagasihoidliku koridori, kus rippusid paar kopitanud mantlit ning rivi ilmselt naisterahvastele kuuluvaid kingi. Mingi hetk tuli talle pähe, et on suhteliselt nahhaalne kellegi koju niimoodi sisse tungida, nii et ta koputas kolm korda tugevalt juba avatud uksele. Hetke oodanud ning vastust mitte saanud astus ta lihtsalt edasi ja lõi lahti järgmise ukse, mille taga oli segi keeratud köök. "Oi, siin küll kedagi ei ela!" hõikas ta seest teistele. Mis seal õigupoolest juhtunud oli?
Chess astus üle lõhutud mööblijäänuste ja tegi imekombel püsti jäänud külmkapi ukse lahti, et sellest siis vastikusega eemale hüpata. Külmik ei töödanud enam ammu ning sealt seest tuli äärmiselt vastikut haisu.

Cael naeratas Nadiale. "Caerulum," sõnas ta ning jäi siis mõttesse. Ta oli üpris kindel, et see oli tema nimi, kuid see ei kõlanud õigesti. "Ei, Cael," parandas ta end kähku. Võib-olla polnudki need inimesed kõige hullemad. Tal oli tunne, et ta võiks tolle Nadiaga isegi sõbraks saada, kui olukord veidi selgem oli ning ka Chester ei tundunud kõige hullem. Blondide juustega poiss ei vaevunud talle vastama ning Ramonale ei paistnud ta eriti meeldivat, kuid Cael lihtsalt kehitas õlgu. Ega ta väga ei hoolinudki. Ta lonkis teiste järel majja sisse ning asus uurima peaaegu täielikult hävitatud ruumi, mis ilmselt oli kunagi elutuba. Nope, no food here. Kuna nälg oli linna vahel jalutades veelgi suuremaks läinud, läks ta samuti kööki. Siin kusagil pidi olema midagi, mis süüa aitaks, eks?

She was born in to this world to have good time but she felt so attacked at the moment. Mis oli head olles täielikus teadmatuses?!
Ramona järgnes ka siis seltskonnale sinna mitte just eriti meeldiva välimusega maija. Neidis suutis ukse pakku taha koperdada ning kaaras tasakaalu säilitamiseks ühest mantlist, kus tõusis meeletu tolmu pahvakas. Meeldiv. Ilmselget oli see jubedus siin pikalt olnud. Ramona taastas taskaalu ning pühkis käed ära mustadesse sukkadesse, millele jäid tolmust peale hallid triibus. No on tore. Neidid liikus sügavamale maija see kord natukene rohkem tähelepanu pöörates, kuhu ta astub ja mis ta jalge ees on.Veame kihla, et siis võiks ta reaalselt kriimustusse surra.

Chesteri käitumist vaadates jäi mulje, et tüübil on täiega savi, kas ta järgmise ukse avamisega saab surma või ei. Kes teab, äkki ongi. Zaac astus Ramona järel majja ning sai talle seetõttu lausa abistava käe seljale panna, et kindlustada, et ta ei kukuks ka juhul, kui mantlihõlm, millest ta kinni haaras, rebenema oleks juhtunud. Oli too rõivaese siiski vaid tolmune, aga mitte räbalaks kulunud. Külmikuukse, mille Chess avas, lõi Peter pauguga kinni. Sellist lehka pole vaja levitada - mõni nõrgema organismiga inimene väljundab selle peale kogu oma sisikonna. Köögiseinalt vahtis vastu ühe silmaga tarakan. Või oli see prussakas. Tont neil vahet teeb. "Kui siin ka midagi söödavat leiduma peaks, siis ma ei usu, et keegi meist seda süüa julgeks," tõdes Zac. Näljaga sööks selle putuka ka ära, kes neid seinalt jõllitab, aga ei, Zac oli endiselt liiga janune selleks, et taibata kui tühi ta kõht on. Köögikraanist ei tulnud aga tilkagi vett. Ilmselt on veepumbad katki või nende töös mõni muu tõrge.

Kui nüüd päris aus olla, siis ta pigem lihtsalt ei osanud midagi karta ning ei mõelnud eriti palju. Chester oli üpris õnnelik, kui blond poiss, kelle nime ta ei teadnud, külmiku ukse aegsasti kinni virutada otsustas. See oli tõesti kohutav, mis sealt välja tuli. Noormees ei märganud seda putukat ning avas hoopis ainukese seinale jäänud kapi ukse.
"Siin on küpsist! Ja.. Jahu?" teatas ta rõõmsalt ühe karbi šokolaadi küpsistega välja tõstes ja ka jahukoti kuhugi kraanikausi kõrvale poetades. "Oh wow, kuulge, need on vist isegi täiesti.. Mitte elavad," teatas ta siis üllatunult, kui oli karbi lahti teinud. Küpsised olid väga, väga ära kuivanud, šokolaadi need erit ei sisaldanud, kuid pealtnäha neil midagi hullu viga ei olnud. Kõik need e-ained, maybe?

Cael, kes peale külmkapi ukse sulgemist jälle hingata julges, astus Chessi selja taha, et samuti kapi sisu uurida. Kuna poiss oli nii pikk, et Cael ei saanud üle ta õla vaadata, ootas ta lihtsalt, et teine eest ära astuks ning oma leide teistega jagaks. Uudishimulikult võttis ta karbist ühe üpris pudeda ning kuivanud ruudu, mida Chester küpsiseks oli nimetanud ja näkitses selle äärt, kuid oleks selle äärepealt uuesti välja sülitanud. Kuigi küpsised tundusid söödavad, ei sallinud ta nende magusat maitset. Šokolaad, meenus talle ja ta krimpsutas nina. Ta pani allesjäänud küpsise tagasi. Kindlasti leidus mujal veel süüa.

Kogu seltskond oli läinud mingisse vanasse majja. Hulljulge tumedapäine poiss eesotsas. Vähemalt leiti siit süüa, aga Nadial polnud eriti isu. Ta läks lähemale tüdrukule, kes ütles oma nimeks olevat Cael ning jäi tema kõrvale seisma. Ka teine tüdruk ei söönud kuigi oli ühte küpsist proovinud.
"Kui vana sa oled?" Küsis Nadia üritades vestlust jätkata.

Ramona ei olnud ka nendest neetud küpsistest kõige rohkem huvitatud. Neidis nõjatus küljega vastu ükse äärt ning ristas käed rinnal. Siin ei paisnud midagi eriti rohkem peale küpsiste ja jahu olevat, kui sellel majal just mingit peidetud sahvrit polnud ja selles Mona tõsiselt kahtles."Me peaks selle jahu kaasa võtma," sõnas tüdruk tehes üsnagi ilmselget asja veel selgemaks. Kuid samas mis sa ikka kotti jahuga teed?! Samas äkki neil veab ja nad leiavad veel midagi. Sest paki küpsiste ja kotitäie jahu peal nad eriti pikalt vastu ei pea, kui nüüd täiesti aus olla.

"Kui see jahu kõlbab, ma ei tea.." pomises Chester, kes oli küpsised maha pannud, kuna keegi - kaasaarvatud tema ise - nendest väga huvitatud ei olnud. Noormees oli nüüd jahukoti lahti teinud ja sealt vaatas talle vastu valge jahu, mille sees oli ohtralt musti täppe. "Ma ei usu tegelikult.." lisas ta siis peoga veidi pulbrit välja võttes ja seda teistele näidates. "Pigem otsime mõne muu, see tundub küllaltki suur koht, ju siin on muud ka," ütles ta siis samuti välja midagi ilmselget, nagu neil kõigil praegu paistis tuju teha olevat.

Küpsised oleksid praegu janu ainult suuremaks teinud ja seega ei pistnud ka Zaz ühtegi omale suhu. Jahukoti oleks ta hea meelega kaasa võtnud, kui see kõlbulik oleks, sest veest ja jahust saab körti, mis nälja üle aitab elada. "Ega siit ilmselt midagi leida tõesti pole," nõustus Zachary edasi liikumisega. Kuskil kindlasti süüa on. Ta viskas siiski kiirelt pilgu elutuppa, kus üks kamin oli. Kaminasimsilt leidis ta paki tikke. Zac pistis leiu taskusse - seda võib neil veel vaja minna. Kindlasti oli seal majas veel midagi, mille olulisust nad hetkel ei näe, sest praegu on neile toit olulisem kui miski muu.

"Lähme siis edasi," otsustas Chester lihtsalt, jahukotti ära pannes ning käsi puhtaks pühkides. Noormees astus taas kõige ees minekule ja sai esimesena majast välja. "Ma arvan, et lähme otsime siiski mõne poe pigem," lausus ta nii muuseas. Majade ükshaaval läbivaatamine on tüütu. Tegelikult tal polnud õrna aimugi, kuidas ta üldse teadis, mis pood on, aga noh, ta teadis, ja sellest piisas. Teiste välja jõudmist oodates pistis ta ka muuseas lõpuks oma käed endale tasku ja leidis sealt viis naela. Wow, keegi on rikas.

Chester liikus välja ja Nadia otsustas talle järgneda.
Polnud enam väga varajane aeg ja nad peaks leidma koha, kus ööbida, aga samas on ka toit ja jook ju olulised.
"Kas me ei peaks otsima kusagilt pudeleid ja kraani kust saaks puhast vett?" küsis Nadia enamvähem kõigilt, samal ajal majast välja astudes.
"Või ehk koha kus ööbida?" Jätkas ta oma mõtteid kõvasti välja öeldes.
Loodetavasti võtab keegi teda kuulda, sest isegi siis kui Chester ei suuda nende olukorda väheke tõsisemalt võtta võib mõni tüdrukutest temaga sama mõttekäiku jagada.

Ramona järgnes ka väljuvale seltskonnale olles jätkuvalt tähelepanelik oma jalgeesise suhtes.
"Ma nõustun sinuga," sõnas Mona vaikselt. Toiduta peavad nad natukene ega vastu, aga veega mitte eriti kaua. Neidisele endalegi hakkas vaikselt janu peale tulema, kui nüüd 100% aus olla. Ning öö siina võras kohas lageda taeva all mööda saatmine ei kõlanud just kõige vaimustavamalt.

Cael võpatas kergelt, kui üks tüdrukutest ta vanust küsis. Ta pööras pead ning nägi enda kõrval Nadiat. Cael kortsutas mõeldes kulmu. "Kuusteist.. Ma vähemalt arvan nii. Kui vana sina oled?" Naeratas ta siis. Märgates, et Nadia Chesterile järgneb, tegi ta paar jooksusammu, et neidisele järele jõuda. Ta tundis end tüdruku kõrval julgemalt.
Caelil oli kõht ikka veel tühi, kuid ta poleks ka klaasitäiele veele ära öelnud. Ta pidi endale tunnistama, et ööbimiskoha otsimine oleks tõesti hea mõte olnud. Ta oleks ise pidanud selle peale tulema, kuid kõik küsimused, mis ta peas keerlesid, olid selle kohta, mis praegu toimus ning need ei olnud ruumi jätnud tuleviku pärast muretsemisele. "Yup, Cael on ka nõus," lausus ta ning lõi varbaga üht kivikest.

Nadia oli rõõmus, et Cael ja Ramona temaga nõustusid. Samuti meeldis talle Caeli seltskonnas olla, tüdruk tundus tore. Ta lootis, et Chester võtab samuti aru pähe ja nõustub juua ja magamispaika otsima minema.
"Mina olen 15." Ütles Nadia Caelile.
Tegelikult oli kõik ikka veel juba segane. Ta ei saaud isegi aru, kuidas ta oma vanust teab, ta lihtsalt teadis seda.

"Noh, toidu juurde kuulub jook ka ju nii või naa, eks? Lähme otsime lihtsalt mõne poe, kes ei taha võib mujale minna, mul ükskõik. Kui selle maja kraanist vett ei tulnud, siis ma ei usu eriti, et ühegi teise selle tänava omast ka tuleb," tegi Chester oma arvamuse kuuldavaks ja kehitas õlgu. "Ööbida võib ju igal pool, need majad paistavad kõik mahajäätud ja mul on tunne, et ma ei taha väga täpselt teada, mis nende elanikega juhtus," lisas noormees ühte inimese pealuud, mis tänaval rõõmsalt, või vähem rõõmsalt, vedeles, jalaga toksates. See ei olnud seal kaugeltki ainuke. Ta silmitses mõnda aega oma viite naela ja pani selle siis õlgu kehitades tagasi tasku. Ta ei saanud aru, kuidas tema taskusse inglise raha sattus, aga noh, vähemalt tal oli seda, kui juhtumisi ülejäänud linn veel elas.