Ärkamisaeg

Õues oli meeldivalt jahe ning õrn tuul sasis pikaks kasvanud pargirohtu ning puid. Päike oli umbes tund aega tagasi tõusnud ja soojendas vaikseks ning rahulikuks jäänud Londonit. Pisikes pargis olid ärkamas selle linna ühed vähesed elanikud - nad magasid pinkidel ning pehmes murus õndsat und, olemata veel häiritud seal sibavatest sipelgatest.

Chester keeras külge, nautides oma magusat und. Ta nägi erinevaid inimesi, kelle nimesid ta ei teadnud ning kaunit maastikku. Poiss siputas veel veidi ja sirutas siis enda käed ning jalad igas suunas laiali. Ta sõrmed puudutasid värsket rohtu ja üksikuid lilleõisi. See oli kuidagi.. Võõras? Ta avas oma silmad ning silmitses hiirekõrvul puid. Kas see polnud mitte tore viis ärkamiseks?

"Kraaks!" ütles vares otse Sebastiani kõrva ja pani poisi püsti kargama. Ta tagurdas kolm sammu, kuni tuli ette üks pargipink, mille otsa ta muidugi koperdas ja seejärel selili kruusasele teerajale kukkus. Lind lendas hirmunud kraaksatustega oma teed ning jättis Chessi siruli ette lugema vandesõnu, mille tähenduses ta päris kindel ei olnud.

OT: Siia teemasse on oodatud kõik!
(Mainiks kiiresti ära ka, et võimed ei pea teil kohe paugu pealt avalduma hakkama, kui te ärkate, juhul, kui see kellegile segaseks jäi, eks Oleks tore, kui need avalduksid mingi paari kuu või esimese aasta jooksul nt.)

Allan magas rahulikult enda und ega saanud aru ,et on õues. Peagi avas ta ka enda silmad kuna kuulis enda ümber liikumist ning see häiris teda. Ta tõusis istukile ning avas silmad. Teda tabas suur- nagu üliSUUR üllatus kuna tema nägemine oli teine. Al nägi üllatavalt kaugele ja tegelikult poleks ta ju tohtinud niikaugele näha. Eriliselt ta sellest välja ei neinud ja tõusis püsti. Korraga lõi tema pea uimaseks ning ta haara esimesest asjast kinni mis käeulatuse jäis. Ning selleks oli pargipink kus magas üks inimene. Allan tundis ennast imelikult ega saanud aru mis toimub. Poiss ise seda ei teadnud aga tal hakkas välja lööma Inim-hunt võime.

Mona tõmbas oma nahktagi endale tugevamalt ümber. Kuradi külm oli. Neidis avas aeglaselt ailmad ning piilus igasse suunda turritavate pruunide juuste varjust välja. Muru ja park. See ei olnud talle just võõras, et ta maas ärkab. Kuid kindlasti ei olnud see koht, kus ta enda arust oli kunagi oma elus olnud. Ramona ajas ennast vaevaliselt istuli ning tõmbas enesekaitse refleksina pusa kapuutsi pähe. Tüdruk kontrollis oma tagi taskuid seal paistsid elementaarsed asjad olemas olevat, kuid oma asukohta ta ikka kindlaks teha ei suutnud. Neidis tõi kuuldavale selle vaese üksiku roppuse, mis saksakeeles eksisteerib ja vaatas uimaselt ringi. See uimasus talle just kasuks ei tulnud, sest kukkumis kiirusel lähenes talle, keha, mis paistis massilt tunduvalt suurem, kui tema enda kleenuke keha. Neidis karjatas ning veeretas ennast kiiresti eemale. Mõned hetked hiljem prantsatas sinna üks noormes. No tere sulle ka käis neidise peast esimese asjana läbi ning mille ta endale üllatuseks ka oma emakeeles välja pahvatas.

Lizzie lamas kuskil muru peal, mingid loomad kõndisid mööda teda ja see ajas tüdruku üles kuna see tegi kõdi talle meeletult. Kui ta silmad avas nägi ta enda peal sipelgaid kõndimas. Tüdruk muidugi kiljatas sellepeale ja tõusis püstis ning hakkas neid sipelgaid enda pealt ära ajama. Samal ajal podisedes sõnu mille tähendust ta eriti ei teadnudki.

Kui oli sipelgad enda pealt ära saanud ja sipelga pesast eemale astunud vaatas ta alles enda ümber ringi. Kõik tundus nii võõras talle. Ta isegi ei tundnud neid inimesi, kes siin pargis olid. Puud, põõsad ja nii edasi olid isegi võõrad talle. Tüdruk ei saanud aru, kus ta on ja mis toimub. Nüüd oli ta segaduses. Ta muudkui vaatas enda ümber ringi ja üritas aru saada mis toimub.

Chester ajas end aeglaselt käpuli ja siis uuesti püsti. Selg tulitas veidi, kuid midagi katki ei paistnud olevat, isegi mitte ta must nahkjakk. Poiss võttis selle korraks seljast, et see puhtaks teha ja viskas siis üle õla, mõõtes pilguga kõiki teisi, kellest osad end vaikselt liigutasid ja teised magasid. Mingi tüdruk karjatas ka midagi päris kurjalt ja pani ta võpatama. Kus nad õigupoolest olid ja kes nad olid?
Chess vaatas murelikult tumedapäise tüdruku poole, aga tundus, et tal ei olnud väga midagi viga, lihtsalt keegi oli talle liiga lähedale sattunud. Seega otsustas ta pargi puude vahel edasi tuhnida. Kõik oli jätkuvalt väga segane, kuigi see selili kukkumine oli tal pea kohe märksa klaarimaks löönud oli see tal kuidagi.. Tühi. Ta ei osanud millegist muust kui puudest ja võõrastest mõelda.

Ruby lamas või siis magas maas, kus rohukõrred ta põski kõditasid. Ta käsi oli enda näo kõrgusel ning kui neiu silmad avas nägi ta pisikesi asju mööda enda kätt jooksmas. Veidi ehmunult raputas Ruby enda kätt mille järel sipelgad osaliselt maha kukkusid. Üks jäi mööda tema tagi äärt üles siblima. Uudishimuliku pilguga jälgis Ruby sipelga tegutsemist panemata enda ümbrust ega ka asukohta tähele.

Nadia oli mõni aeg tagasi ärganud ja istus vana puu najal. Ta üritas meenutada, kes ta on, kust ta tuleb ja miks ta ärkas pargis. Kõik oli nagu must auk. Mitte midagi.
Teda ümbritsesid võõrad. Osad magasid ja osad olid juba tõusnud nagu temagi. Ainus asi, mille tüdruk oli suutnud välja mõelda oli oma nimi. Nadia... ta nimi oli Nadia Feye.
Ta ajas enda vaevaliselt püsti ja kõndis teiste ärganute poole.

Ronald magas pargipingil rahulikku ja õndsat und, olgugi, et unenägu, mida ta parajasti nägi, oli väga kummaline. Ta põgenes kellegi eest, vihmapiiskadega segunenud higipiisad laubal pärlendamas. Ta kuulis kellegi jooksusamme enda taga, ta ei jaksanud enam, rinnus pistis valusalt, ta ei tundnud enam oma jalgu... Kui ta kohe seisma ei jää, kukub ta kokku... Sammud tulid järjest lähemale. Mingi kummaline jõud sundis poisi vägisi ümber pöörama. Temast nelja-viie sammu kaugusel seisma jäänud tume kogu tõstis käe ja hetk hiljem lendas terav lihanuga täiel kiirusel tema poole. Dev pigistas surmahirmus silmad kinni, soovides, et see juba kiiremini läbi saaks... Kuid ta tundis ainult õrna külmavärinat, mis teda läbistas, justkui oleks midagi väga külma teda läbistanud... Kuid mitte valu... Ja siis kostis kusagilt kaugemalt mingi kraaksatus.

Devon kortsutas selle vahelesegamise peale kulmu, pargipingil teist külge keerates... ja selle tulemusena hetk hiljem selili pehmel muruvaibal maandudes. Kukkumisel saadud kergest põrutusest piisas, et poisiklutt pea täielikult unemaalt välja kista, mistõttu Ron end kukkumisel saadud väikesest põrutusest tingitud kerge valusööstu saatel aeglaselt istuli ajas, käsi silmade juurde viies, et rähma neist välja saada. Poisil polnud veel õnnestunud aga oma pilku täielikult fokusseerida, kui siiamaani valitseva vaikuse lõhkus kellegi karjatus ning hetk hiljem tundis Ronald, kuidas midagi rasket talle peale sadas, poisi huulilt vaikset valuoiet vallandades. Silme eest tantsisklevaid musti täppe minema pilgutades, üritas nooruk end püsti ajada, ent olles endiselt millegi kaunis raske alla vangistatud, ta seda ei suutnud. Ei läinud aga kaua, kui raskus Dev'i jalgadelt ja puusadelt vaikselt kaduma hakkas ning peagi suutis väikemees end taas liigutada. End sellegipoolest väikeste raskustega püsti ajades, kissitas Ron mõne hetke silmi, et nood eredate päikesekiirtega, mis talle nüüd otse silma paistsid, ära harjuksid, ja jäi siis segaduses ilmel enda ümber ringi vaatama. Mis koht see oli? Kes kõik need teised inimesed olid? Miks nad nii pagana suured pidid olema? Ja mida paganat ta üldse seal tegi... Kas sel oli midagi pistmist tema unenäoga? Või oli see üldse unenägu olnud? Pildid äsja nähtud unenäost, mis mõne hetke vältel Ron'i silme eest läbi jooksid, sundisid nooruki hingamise kiiremaks ning poiss taganes pooleldi koperdades ehmunult paari sammu võrra tahapoole, ise endiselt istuli olles.

Chester oli juba päris tükk aega mõtisklenud selle üle kes, kus ja miks ta on, kuid erilisele järeldusele ta veel jõudnud ei olnud. Ta sai aru, et ta oli kuskil pargis, aga tal ei olnud õrna aimugi miks. Lõpuks otsustas ta enda meeles kõige parema valiku kasuks ja astus neiu juurde, kes ennem oli kisanud midagi keeles, mis oli talle väga tuttav, kuigi oma peas mõtles ta teises keeles.
"Vabandust?" küsis ta vaikselt ja sõbralikult neiule lähemale astudes, tõsiselt lootes, et too tema peale mingil põhjusel kurjaks ei saa. Poleks väga meeldiv olnud. "Ega sa ei tea, kus me oleme?" uuris ta olles tüdrukust umbes meeter maad eemal peatunud. Ta ei mõelnud kuigi palju rääkimise peale, see tuli kuidagi.. Loomulikult.

Al toetus siiamaani pingile ja vaatas enda ette kuni keegi pingi pealt alla veeres. Alles nüüd hakkas ta uurima kes see isik on. Selleks isikuks osutus väike poiss kes oli pingi pealt alla veerenud ning kindlasti ka segaduses. Allan ootas mida poiss edasi teeb aga kui ta nägi poisi ehmunud nägu küsis ta: "Sul kõik korras?". See võis kõlada tobeda küsimusena kuna kuidas saaksidki asjad korras olla. Nad on ei tea kus ja tundub ,et keegi ei mäleta varasemat elu.

Lizzie istus lõpuks selledt sipelga pesast eemale maha ning jälgis mõnda aega seal teisi, kes siin olid. Need kõik jumala võõrad inimesed. Kui neiu üritas meenutada kes ta on, kust ta tuleb ja miks ta siin on siis oli tea peas vaid suur must auk. Liz ohkas ja üritas siiski mõelda. Talle meenus nimi Lizzie ja natukese aja pärast ka Night. Ilmselt see oli ta nimi siis. Tüdruk polnud selles nii kindel aga eks aja jooksul tuleb see mälu ikka tagasi.

Nadia kõndis natuke edasi. Ümberringi ärkasid järjest rohkemad inimesed. Neid oli huvitav jälgida. Ta oli siiski veel segaduses ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla.
Tal oli hirm.
Ta nägi eemal üht poissi, kes oli ka esimesena ärkvel kõnetamas üht tüdrukut. Keegi teine polnud veel midagi öelnud, niiet ta läks neile lähemale.
"Tere," ütles ta.

Chester ei jõudnud veel sakslannalt enda ees vastust ära oodata, kui juba keegi teine nende juurde tuli. Võib-olla tema teadis midagi? "Hei!" noogutas poiss väikse naeratusega "Mis su nimi on?" küsis ta, kuna miski ta peas ütles talle, et see oleks nagu viisakas asi, mida teha. Või siis midagi sinna kanti. Ta järgis praegu üpris palju oma sisetunnet, kuna ei osanud midagi muud teha.

Lizzie ka siis lõpuks tõusis püsti ning kõndis teiate juurde. Niisama üksi istuda oli ka igav tegelt. Tüdruk ohkas ja vaatas neid inimesi seal. "Hey," lausus ta siis neile naeratades. Tal polnud aimu kuidas nende inimeste juures käituda või mida siis neile öelda.

Nadia ees seisev poiss tudus päris tore.
"Olen Nadia," lausus ta poisile vastuseks.
Tüdruk mõtles, kas ehk poiss teab midagi nende asukohast või on kõik siinviibiad samasuguses segaduses kui temagi.
Järsku ilmus teretades nende juurde veel üks tüdruk, kellel olid blondid juuksed ja lai, sõbralik naeratus.
"Hei," vastas Nadia tema tervitusele.

Ruby lükkas näpuga sipelga murule tagasi ja ajas ennast siis maast püsti vaadates ringi. Osad noored olid ennast püsti ajanud ning nende pilkude järgi võis arvata, et nad on sama segaduses kui neiu isegi. Ruby oli kahevahel, kas minna ja alustada kellegagi vestlust või siin niisama ringi koperdada. Kuna Ruby tundis ennast kuidagi ebalevalt otsustas ta esialgu teistest eemale hoida ja selle tundmatu kohaga veidi rohkem tuttavaks saada.

Ronald vaatas mõne hetke hääle omanikku otsides ringi ja tolle leidnud, saatis ta end kõnetanud kuti suunas ebaleva, ehk isegi pisut hirmunud pilgu. Olles end mõne hetke kogunud, vastas poiss teise küsimusele siiski kerge pearaputusega, pilku igaks juhuks suurelt poisilt tõstmata. Vähemalt tema jaoks polnud siin midagi korras. Ta ärkas kusagil võhivõõras kohas trobikonna täpselt sama võõraste inimestega, teadmata isegi, mida ta seal tegi. Dev üritas midagi meenutada, kuid kõik ta mälestused olid justkui minema pühitud ja eelneva meenutada püüdmine lõppes hoolimata poisi kõigist pingutustest siiski vaid kerge peavaluga. Eemal silmas Ron veel kellegi lausa ebainimlikult suurt kogu maas lamamas. Ja väga, võiks vast isegi öelda, et inimese kohta liiga karvast. Peagi sai uudishimu Devonit endiselt kergelt valdavast hirmust võitu, mistõttu poiss end maast püsti ajas ning aeglaselt ja ebakindlalt maaslebaja poole sammuma hakkas, ise seejuures pead murdes, kelle ta sealt küll eest võiks leida. Kuid selliseks vaatepildiks, nagu talle avanes, polnud ta ikkagi valmis, mistõttu vallandus Ronaldi huulilt vali karjatus, kui talle lõpuks kohale jõudis, kes ikkagi seal rohu sees lamab. Karu. Suur pruun karu.

"Hei," noogutas ka Chester blondile tüdrukule, kes end kuskilt püsti oli ajanud ning nende juurde tulnud. "Kas kellegil teist on aimu, kus me oleme?" küsis ta siis haarates nüüd vestlusesse kõiki kolme tüdrukut, keda ta juba kõnetanud oli, vaadates kõigile korda mööda vastust oodates otsa. Ta silmad peatusid korra ka pisikesel poisil, kes ennem pingil maganud oli, ning teisel, kes tema juurde läinud oli. Ta jõudis napilt silmad tagasi neidudele viia, kui see pisike poiss äkki karjatas ja ta hüppama pani. Võib-olla ta ehmatus kuidagi liiga kergelt.

"Tule eemale!" röögatas ta nii, et kogu park vastu kajas, üllatades ka ennast oma hääle valjusega. Ta ei teadnud täpselt, miks ta tahtis, et poisu sellest karvasest loomast eemale tuleks. Miski ta peas kisas lihtsalt väga valjult, et tegu on üliohtliku olendiga. Kiiresti oli ta sündmuskohal ja krahmas poisi poole jooksu pealt sülle, et temaga siis eemale joosta. Ta teadis ise sama vähe, mis temaga toimus, kui teised.

"Pole õrna aimugi," jõudis Lizzie ennem öelda kui kuulis karjatust väikese poisi suust. Ta vaatas sinna poole, kust see tuli. Ta nägi seal suurt pruuni ja karvast elukat. Tal polnud aimu mis see oli aga see tundus ohtlik seega astus ta ettevaatlikult paar sammy taha poole. Nii igaks juhuks. "Keegi teab, kes see elukas üldse on?" Küsis ta siis suht kõigilt. Tal endal ei olnud ühtegi ideed, mis see olla võiks.

Ronald võpatas, kui keegi tal valju röögatuse saatel eemale minna käskis. Kõik toimus poisi jaoks liiga kiiresti ja ta oli jõudnud hirmunult vaid paar sammu tahapoole koperdada, kui keegi ta järsku sülle krahmas. Sellegipoolest oli poisi pisaraid täis valgunud pilk eemal maas lebavale loomale naelutatud. Kuna ta oma loomade keskel veedetud minevikust midagi ei mäletanud, ei teadnud ta ka, kust see äkiline poolehoid loomade, ka seal maas lebava karu suhtes järsku tuli, segunedes siis vihaga, mida ta tundis nende vastu, kes vaese loomaga nii olid teinud. "T-ta... ta on surnud," kokutas Dev vaiksel toonil. Ainuüksi looma hoiak ja verest läbi imbunud karv rinnal kinnitasid seda.

"Surnud?" küsis Chester veidi üllatunult, olles poisi umbes kümme meetrit eemal ühe puu alla maha pannud. "Hei-hei," ütles ta siis kiiresti, poisi õlgadest haarates, kui tolle silmad vesisteks muutusid. Miks tal kurb oli? See oli ohtlik olevus.. "Oled sa kindel?" uuris ta enne kui tagasi karu poole vaatas. "Aah.." noogutas ta lõpuks, märgates alles nüüd ise seda haava. Ta ei tundnud loomale kaasa, ta lihtsalt.. Tundis hirmu ja kõhedust, kuid tal ei olnud kõige vähematki aimu, miks.

Cael võpatas ärkvele kui keegi ta lähedal midagi karjus. "Tule eemale!" oli hääl nõudnud. Kas hääl rääkis temaga? Igatahes oli Cael pahane, kuna ta oli ebamugavast asendist hoolimata oma und nautinud. Ta pööras end silmi avades oma kõval asemel ringi, et hääle omanikuga õiendada, kuid avastas, et seda tehes kadus maapind ta alt. Tüdruk karjatas üllatusest, kui tegi vabalangemise ning potsatas seejärel raskelt murule.
Cael oigas valust ja liigutas oma jäsemeid, et kontrollida, et midagi katki poleks. Veendunud, et kõik on nii, nagu peab, vaatas ta üles ning nägi oksarägastikku. Nii et ta oli puu otsast alla kukkunud? Neiu kortsutas kulmu. Ta ei mäletanud, et oleks puu otsa roninud. Ringi vaadates taipas ta, et tal polnud õrna aimugi, kus ta viibis ning kuidas ta sinna saanud oli. Ta peas valitses tühjus. Aeglaselt pead pöörates märkas ta kahte poissi, kes omavahel rääkisid. Nemad kindlasti teadsid, kus ta praegu oli. Ohates ajas ta end püsti, kuid vajus siis tagasi põlvili, kuna ta pea hakkas järsku ringi käima. Ta vist ikka oli end ära löönud. Omaette vaikselt hädaldades tõusis ta uuesti ning koperdas tuikudes poiste poole. "Hey! Kas te teate, kus me oleme?"

Niisiis oli Nadia vahepeal kinnitust saanud sellele, et ka keegi teine ei tea, kus nad on või miks nad siin on, sest kõik aina küsisid selle kohta.
Poiss, kes oli enne tema ja veel kahe tüdrukuga rääkinud, oli läinud appi väikesele poisile, kes enne pingil magas. Ta karjatas nii kõvasti, et kogu park kajas ja aina rohkem inimesi ärkas. Poiste juurde oli läinud veel üks tüdruk niisiis otsustas ka Nadia sinna poole liikuda ja vaadata, kas nendega on kõik ikka korras. Tundus et on ja ka maas lamav loom ei tundunud ohtlik. Ta oli surnud.
Ta kuulis tüdruku küsimust ja vastas talle ise natuke eemalt.
"Ausaltöeldes oleme me kõik suures teadmatuses. Keegi ei tea, kus me oleme, isegi oma nime on raske meenutada, rääkimata muudest asjadest."

Allan hakkas poisilt midagi küsima aga too karjatas ennem. Ka poiss ise ehmus kergelt selle peale ning ta vaatas sinna kuhu oli poiss vaadanud. Maas lebas suur ja karvane olemus. Peagi karjatas keegi uuesti ning Al oli väga segaduses. Eriti kummaliseks tegi selle olukorra see ,et poiss kuulis kõikide hääli liiga kõvasti ning see pani poisi pea undama.
Allanil oli kavatsus seda suurt kogu uurima minna ja ka enda üllatuseks ei tundud ta hirmu. Poiss jalutas looma juurde. Hetkel nägi ta looma seljatagant aga peagi jõudis ta looma juurde ning see vaatepilt mis ta ees oli,ei olnud ilus. Terve looma sisikond oli välja kougitud ning kõhu peal oli suur haav. Al viis enda pilgu sellele väikesele poisile ,et kontrollida kas teamaga on kõik korras.

Ramona tuli selle karjaruse peale oma transist välja. Kaua sa ikka selles tühjuses sobrad, mis su peas valitseb. Uudishimu karjatuse suhtes püüdis Mona tähelepanu ning ta lükkas vaatevälja suurendamiseks kaputsi peast ning vaatas erilise uudishimuta ringi. No türa kus kohas ta on?! Neidis tõmbas närviliselt kättega läbi sassis juuste, kuid egas ta käsi eriti kaugele ei jõudnud. Takerdus hoopis pusadesse. Mis seal ikka eks selle kammi otsimisega tegeleb hiljem. Ramona ajas ennast maast püsti ning tõmbad kätega üle lühkade tagumiku. Mona polnud kindel, kas ta peaks adresseerima selget probleemi, mis eksisteerib või lihtsalt vait olema.