Ärkamisaeg

Ronald noogutas end sülle võtnud poisi, kelle välimus talle muuseas pisut hirmutavalt mõjus, küsimuse peale vaid nõrgalt pead. Selles ei saanud mitte kindel olla. Poiss tõesti ei teadnud, miks tal tollest karust järsku nii kahju hakkas, sest oma loomade keskel veedetud minevikku ta meenutada üritamine lõppes endiselt vaid peavaluga, kuid hoolimata sellest, et ta just loomast eemale oli toimetatud, kõhkles ta mõne hetke ning pistis siis aeg-ajalt künklikemate kohtade peal kergelt komistades karu poole jooksu. Loomani jõudnud, kükitas ta tema juurde maha, oma kätt mesinäpu käpale asetades ning seda katvat pehmet pruuni karva silitades.

Chester ei takistanud pisikest poissi, kui too otsustas karu juurde tagasi minna - loom oli nagunii surnud. Kulmu kortsutades astus ta ka ise hoopis lähemale ning vaatas siis uuesti teiste seas ringi - päris paljud olid juba ärkvel. Ta oli head tööd teinud, mis?
"Niisiis, keegi ei tea mitte midagi?" küsis noormees lõpuks selgel häälel kõigilt. Üks tüdruk oli midagi sellist öelnud ju? Vähemalt see talle meenus ja umbes niiviisi kõik ka olevat paistis.

Kõik kas ignoeerisid Lizzie küsimust või siis ei kuulnud seda selle kisa keskel, mis siin nüüd oli. Tüdruk ohkas ja vaatas niisama siis enda ümber ringi. Tüdrukul polnud õrna aimu mida teha nüüd. Kui kuulis, et karu on surnud siis ta ei soovinud sinna poole vaadaki, tüdruk loomulikult ei teadnud miks. Ta istus üsna pea taas murule ning ohkas vaikselt. Ta oleks heameelega siit kuskile mujale läinud aga ta ei julgenud hetkel siiski üksi kuskile uitama ka minna, see tundus ohtlik või muud sellist talle miski pärast. Ta vaatas enda ette maha ja mõtles mida teha. Ta nägi kuidas see väike poiss jooksis karu poole silmanurgast aga ei teinud sellest eriti välja kuna ta ise ei soovinud karu poole vaadata. Talle ei meeldi surnud loomad või siis inimesed ilmselt. Ta vaatas siis ühe tundmatu poisi poole, kes just küsis nüüd midagi. "Ei tea isegi kes olen täpselt ja kus olen. Seega nii et jah sinu küsimusele. Ehk ei tea mitte midagi," üritas siis Liz ennast võimalikult selgeks teha selgel häälel teistele.

"Sa ei peaks siin olema," lausus Al,kui väike poiss karu juurde jõudis. " Karu on niikuinii surnud," lisas ta juurde ja astus paar sammu karule lähemale. Ta viis enda pilgu ühele rühmale, kus inimesed juttu ajasid. Poiss kuulas mida nad rääkisid ja imestas siiamaani kuidas ta nii hästi kuuleb neid.

Nadia vaatas ringi. Ta ei teadnud mida öelda ega kuidas võõraste seltskonnas käituda.
"See on imelik, et keegi midagi ei tea, kas te ei arva? Me peaks välja uurima, mis meiega toimub. Me ei saa igavesti teadmatusse jääda. Kusagil peab olema keegi, kes midagi teab. Keegi täiskasvanu." Nadia lausus neid sõnu enesekindla häälega kuid sisimas oli ta segaduses ja hirmul, sest kartis, et nad ei leia mingeid vastuseid.

Ramona kuulas mitte erilise tähelepanuta oma kaaslaste - parema sõna puudumisel - vestlust. Ega temagi midagi erilist meenutada ei suutnud ja tegelikult tekitas see temas kerget paanikat ja tal oli vaikselt tekkimas tunne, et tal tuleb viimati - millal iganes see ka oli - söödud toit kohe ülesse, kuigi see võis ka olla lihtsalt inimestest, kes jumal seda teab. Monale tekkis idee, et võibolla oleks mõistlik minna ja natukene siin ringi vaadata. Praegu jah on veel hommik ja soe, aga kauaks see niimoodi jääb ja see neetud surnud loom temas ka erilist turva tunnet ei tekitanud. Kui neid juba üks siin on, siis on neid kindlasti veel kusagil.

Chester silmitses mõnda aega ümbritsevat ja püüdis kinni erinevate kaaslaste lauseid. Vähemalt oli nüüd selge, et kellegil ei olnud halli aimugi sellest, mis toimub. Noormees oleks tõenäoliselt kauem paigal püsinud ja teistega vestelnud, kuid ta kõht korises korraga üpriski valjusti.
"Kas keegi on toidust huvitatud?" küsis ta suvaliselt kõigilt inimestelt, astudes mõned sammud eemale. Tal oli plaanis ümbrust uurima minna, lootuses leida kedagi, kes midagi rohkem teaks, või siis süüa. Järgmise öö peale ta veel ei mõelnud, kuna ta ei osanud seda oodata ega karta.

Ramona tähelepanu köitis kellegi pakkumine toidust. Ta küll polnud näljane lihtsalt ta ei tundnud momendil ennast nii suure hulgal inimeste juures mugavalt. "Ma võin kaasa tulla," hõikas mona ning hakkas aeglaselt tolle noormehe, kes mingil momendil oli ähvardanud teda pankoogiks litsuda poole astuma. Neidis kaotas hetkeks oma jalgade taha koperdades tasakaalu, kuid suutis ikka püsti jääda. Jalad olid pikalt istumisest natukene kanged. Samas inimesed, kes maha jäävad võiksid ju üritada mingeid varjualuse moodi aasju kokku klopsida või midagi. Lihtsalt neil võiks ju olla mingi ühine kohtumis paik. Ramonale ei pruukinud inimesed meeldida, aga päris üksi teadmatus kohas ta ka olla ei tahtnud, kuid oma loomusele omaselt jättis ta oma briljantse idee enda teada.

Lizzie noogutas vaid toidu idee peale. "Ma jään pigem siia hetkel. Te võite minna," lausus ta siis neile ning istus seal maas endiselt edasi ja ohkas taas kord. Ta vaatas teiste poole ja mõtles mida siin nüüd teha. Ta ei viitsind küll praegu kuskile tundmatusse minna ja eksida ära lõpuks. "Mida me seni teeme?" küsis ta siis teistel naeratades ja üritas ise midagi välja mõelda ka. Talle ei tulnud pähe, et teha mingi varjualune või muud sellist praegu ja pealegi ta ei oskask ka.

Chester ei mõelnud kõigest nii üldiselt. Kus nad teadsid, et nad üldse seal üksinda olid? Ta nägi eemalt puude vahelt mõningaid maju. Võib-olla nad saavad seal ööbida? "Väga hea, lähme," noogutas poiss, kui too neiu end temaga kaasa pakkus. Chess aeglustas pisut sammu, et tüdrukut järgi oodata.

Miks mõelda positiivselt, kui saab ka negatiivselt?! Ramona surus käed tagi taskusse vaatamata sellele, et vaikselt hakkas väljas soojemaks minema. Neidis jõudis noormehe kõrvale ning kergitas kulmu. "Kuhu poole?" sõnas neidis vaikselt. Ta ei olnud veel eemal paistvaid maju näinud ja ega tema jaoks see suund ikkagi erilist tähtsust ei omanud. Ega ükskord nad ikka kuhugi välja peavad jõudma, ise asi millal ja kuidas.

Allan Young wrote:

"Sa ei peaks siin olema," lausus Al,kui väike poiss karu juurde jõudis. " Karu on niikuinii surnud," lisas ta juurde ja astus paar sammu karule lähemale. Ta viis enda pilgu ühele rühmale, kus inimesed juttu ajasid. Poiss kuulas mida nad rääkisid ja imestas siiamaani kuidas ta nii hästi kuuleb neid.

Ronald tõstis pilgu karult, seda tumedapäisele noormehele, kes ennegi teda kõnetanud oli, viies. "Kas sa tead, mis siin toimub?" lausus ta üsnagi vaiksel toonil esimesed sõnad kogu selle aja jooksul, mis otseselt kellelegi suunatud olid. Ta ei tahtnud siin enam olla. Ta tahtis koju ema-isa juurde. Kuigi... Kui poiss selle üle järele mõtles, küündisid tema peas leiduvad mälestused vaid hetkeni, mil ta kümmekond meetrit eemal murul ärganud oli ning need ei sisaldanud ühtegi pilti tema kodumajast ega -kandist. Ühesõnaga polnud Dev'il kõige õrnematki ettekujutust, kus ta selles järsku nii suurena näivas linnas üldse elas ja kes olid tema vanemad...

"Olgu, ole siis selline," pomises Cael pahaselt, kui too mustade juustega poiss oli otsustanud teda ignoreerida. Ta noogutas tänuks ühele tüdrukule, kes oli vaevaks võtnud talle vastata ning hoidis end teiste vestlust pealt kuulates tagaplaanile. Kui too poiss pakkus välja toidu otsimise, mõistis Cael, et ka temal oli kõht tühi. Ta vaatas ringi ning otsustas, et kaasa minemine oli ilmselt parem otsus, kuna ta ei usaldanud sealviibijaid eriti. Ta jooksis teistele järele. "Hei sina! Kas ma võin ka kaasa tulla?" küsis ta ning jalutas nende kõrval edasi, eriti hoolimata, mis poisil talle öelda oli.

Lisaks kõvale pargipingile, millel polnud enam võimalik mugavat asendit sisse võtta, oli laste jutuvada piisavaks põhjuseks, miks Zac lõpuks magamisest loobus ja end pargipingile istuma ajas. Kui pärast silmade hõõrumist ka ei koitnud, et kus ta on või miks ta seal on, oli nooruk leebelt öeldes segaduses. Ta vaatas oma tossuninasid ja libistas siis pilgu mööda pükse ülespoole, kuni taskuteni jõudis. Ta kobas neid kergelt ning pistis siis mõlemad käed taskusse. Ühes taskus oli täpselt samasugune tühjus nagu teises. Sellist tühjust ei olnud aga tema jaki taskutes - parempoolsest leidis ta pooleldi täis kirjutatud märkmiku ning vasakpoolsest ühe tütarlapse pildi. Zac kortsutas kulmu - pildil olevat neidu ta ei tunne ja märkmik ei kuulu temale, kuigi seal oli selgelt kirjas tema nimi. Oma nime ta mäletas. Zac pistis leiud taskutesse tagasi ning lasi pilgu pargis ringi käima. Ta pilk peatus ühel pikal peenikesel mustade juustega noormehel, kes just toitu mainis. Zac tõusis just sel hetkel pingilt püsti, kui üks neiu end talle kaasa pakkus. Toidust Zac hetkel väga ei hoolinud, ta ei saanud aru, et kõht on tühi, sest janu oli palju tugevam. Noormees kiirustas sellele pikale tumedapealisele noorukile järele. "Ma oletan, et sul pole samuti õrna aimu, mis hetkel toimub?" lausus Zac rahulikult, saamata isegi aru, kas ta nentis fakti või esitas küsimuse. Zachary kahtles, et siin üldse keegi aru saab, mis värk on.

Lizzie küsimus oli jälle ignoreeritud sellega kui mainiti toitu. Paljud läksid selle tumeda juustega poisiga nüüd kaasa. Tema aga istus seal muru peal ja mõtles mida teha nüüd. Lõpuks võttis ta siis oma julguse kokku ja läks ka selle karu juurde ilmselt. Ta ei vaatanud tema poole pigem soovis olla rohkem seltskonnas. "Hey," lausus ta neile vaikselt seal ja hoidis oma pilku seal taevas pigem. Ta ei teadnud neid aga nad tundusid olevad täitsa normaalsed isikud, hetkel vähemalt.

Ka Nadia liikus vaikselt kaasa teiste noortega, kes läksid süüa otsima. Nendega liitus veel üks poiss ja ta ei imestanud, et temagi kõigi teadmatust mainis. Tegelikult polnud tal kõht eriti tühi, aga ühe koha peal seismine ja lihtsalt ootamine tekitas temas paanikat. Pealegi tundus esimesena toitu mainiv tumedapäine poiss asjalik ja Nadia arvas, et temaga koos olemine aitab kõige tõenäolisemalt leida vastuseid.

"Ma arvan ,et jätame selle karu siiapaika ja lähme kahekesi süüa otsima või midagi sellist," pakkus poiss. Allan sai aru ,et üks suur grupp läheb oma teed ning ta ei soovinud nendega ühineda. Ta vaatas Ronaldit ja ootas vastust.

"Samas oleks hea kui me kõik korraga ei läheks. Me võiks muud vajaliku meile leida. Peavari ehk või midagi sellist, päris siin taeva all ka ei tahaks magada," hõikas siis Lizzie sellele poisile järgi. Ega toit on oluline küll ja aga ka peavari. "Ma küll ei soovi lageda taeva all alati magada," lisas ta siis veel juurde.

Ronald saatis samuti pilguga viieliikmelist inimrühma, kes nüüd kuskile oma teed läksid, ning noogutas rutakalt. Tal ükskõik, kellega ta koos pidi olema, aga viie inimese võrra oli tal nüüd vähem valikut ja üksinda ta igatahes siia võhivõõrasse kohta jääda ei soovinud, ainsaks kaaslaseks too surnud karu seal muru sees. Poiss lasi oma pilgul enda ümber ringi rännata ning õige pea peatus see eemalasuvatel majadel, mida ta pargis kasvavate puude vahelt vilksamisi silmas ja mis - nii palju, kui need end puude vahelt üldse näole andsid - nägid - nagu suurem osa ümbrusest - välja, nagu oleks miski neist üle käinud. Ja Dev'il oli üsna hea meel, kui järgnevad sõnad iseenesest ta huulilt libisesid, lõpetades poisikluti mõtelennu selle kohta, mis see 'miski' olla võis. "Seal on mingid majad," sõnas ta pisut arglikul ja sugugi mitte enesekindlal toonil, käega vastavasse suunda osutades ja ise silmanurgast pisut murelikult teiste poole kiigates, justkui kartes, nagu võiksid nood tal nüüd nina peast hammustada. Kuigi tegemist polnud just kõige paremas korras olevate eluasemetega, siis piisas ühest pilgust maas lebava karu suunas ning Ron oli enam kui kindel , et variant neis öö mööda saata oli siiski tunduvalt ahvatlevam, kui teha seda sealsamas, lageda taeva all, mõnusa öise maiuspalana ehk veel mõnele metsloomale, kes sinna ära võis eksida.

Lizzie kuulis mida see noorem poiss nüüd ütles ning viis siis pilgu sinna poole kuhu ta osutas. Temagi nägi seal maju, mis ei näinud just kõige paremas korras olevat aga parem kui magada lageda taeva all, selle karu kõrval, sipelga pesas ja veel nii edasi. Kes teab, mis siin neid varitseb. Tüdruk naeratas vaikselt poisile. "Tahad lähme uurime neid maju, minugi poolest," lausus ta viisakal toonil siis nüüd poisile ning naeratas isegi korraks talle seal. Ta see järel hakkas vaikselt ees nende majade poole kõndima. Ilmselt siis teised tulid talle ikka järgi.

*OT: Ma oletan kuna ma ei taha kellegi kasutajaga mängida. Kuid nüüd teeme siis uue teema ilmselt.

OT: Kuna keegi pole chatis avaldanud soovi teemat teha, siis noh, ma võin teha, aga see võib aega võtta sellisel juhul

OT: Pmst. Allan tahtis teha teemat ennist kui sind polnud. Aga ma võin ka vabalt teha kui vaja. Pole selle vastu midagi.